Öötöö

Hei!

Lisan mõned fotod minu toredast töökohast Casella veinivabrikus, kus minu ametinimetus on weighbridge clerk.
Selleks nädalaks on tööpäevad läbi, ainult 2 päeva saigi tööd teha. Palju seda polnud, aga kuna töö mulle meeldib, siis polegi nii masendav see seis veel hetkel.

Vaade crusheritele, kus viinamarjad purustatakse

Tööpostil

Maselli masin analüüsib purustatud viinamarjamahla ja tulemuseks on sellised näidud nagu temperatuur, ph ja baume. Viimane on siis kõige olulisem ja see peaks näitama suhkru sisaldust marjades. Kui baume on liiga madal või liiga kõrge siis võib juhtuda, et marju vastu ei võeta.

Üheks minu ülesandeks on ka jälgida MOG-i kogust. MOG (matter other than grapes) tähendab siis viinamarjades oleva muu sodi hulka. Ühesõnaga kui ma silmaga näen, et lisaks viinamarjadele on koormas väga palju suuri puuoksi ja muud jama (õli, loomad) mis seal olema ei peaks, siis pean meie supervisorile teada andma.

Täna juhtus tööl selline asi, et veoauto kastis oli suur sisalik. Andsin sellest ka kohe teada ja niisama naljaga ütlesin veokijuhile, et võta see kastist välja ning minu üllatuseks ta seda ka tegi :D

Viinamarjamahla analüüsimasin Maselli

Vaade kaalusillalt vabrikule

Veokikastis olnud sisalik 

Nüüd siis 5 vaba päeva, homme sõidan Temorasse, et Triinu, Granti, Anetti ja Triiniga veidi koos olla ja edasisi plaane teha. Pühapäeval on austraalia päev, mille tähistamiseks korraldab meie hosteli omanik mingisuguse peo, kuhu siis kõigil plaan minna. See saab loodetavasti olema vahva.

Veidi lisainfot:

# Viinamarjade harvesti üldnimetus on vintage. Lisaks kasutatakse lõikuse kohta sõna stripping.
# Kes varem ei teadnud siis punastest viinamarjadest saadakse ka valget veini ;) Punast veini saadakse viinamarjakestade lisamisel, milles on värvaine.

Bye-bye!

Teie Katu

Töö Casellas ja Cocoparra rahvuspark

Hei-hei!

Minu töö Casellas on päris vinge ja lihtne. Põhilisemaks tööülesandeks on veoauto kastis olevatest viinamarjadest proovi võtmine. Selleks tuleb juhtimispuldi abil suunata metallist toru (auger) kasti ja seal viinamarju purustada ning saadud mahl liigub voolikut mööda weighbridge hoones sees olevasse Maselli masinasse, kus sellest näidud saadakse.

Minu tööpost

Augeri juhtimispult

Weigh-off sild ehk kus siis juba tühja kastiga masinaid kaalutakse

Esimese asjana kui veok on sillale jõudnud tuleb üle kontrollida, et kas paberimajandus on õigesti täidetud. Lisaks tuleb sinna märkida, et kas on tegemist semi, B-double või road train tüüpi veokiga ja mis tüüpi treilerid on (ehk palju rattaid). See süsteem käib teistmoodi kui olin Graincorpis harjunud, aga on õnneks suhteliselt kerge ja enamik veokeid on ikka sarnased.

Kui olen viinamarjadest proovi ära võtnud siis põhimõtteliselt sellega minu töö lõppebki :)
Kui mul kiire ei ole siis saan veega mängida ehk siis pean vooliku abil silla puhtaks pesema, lisaks tühjendama ja pesema paagi, kuhu katseks vajalik viinamarjamahl pärast koguneb.
Kui oleme sisse võtnud kas ainult valgeid või ainult punaseid viinamarju, siis saame selle mahla ka tagasi veokisse lasta.

Weighbridge hoones sees olev inimene peab siis kõik vajalikud andmed arvutisse sisestama. See võtab tavaliselt kõige rohkem aega, aga on ka iseenesest väga lihtne töö. Kui paberimajandus on tehtud, siis saadame veoki edasi crusheri juurde ehk kohta, kus veok kallutab kasti tühjaks ja marjad purustatakse ära.
Järelejäänud viinamarjasodi koguneb hunnikusse, kust seda viiakse ära ja töödeldakse ümber loomasöödaks. Saime seda jama ka katsuda ning lõhna poolest meenutas täpselt kodus õunamahla tegemisel pressi alt tulnud õunajääke. Nice! :)

Casellasse tööle lähen täna öösel 12st hommikul 5ni ja kolmapäeva hommikul 5st 12ni. Suht nigel tundide arv, aga hetkel peab leppima. Reedene tööpäev on veel lahtine, kuna esmaspäev on vaba austraalia päeva puhul ja siis tahetakse meile anda ekstrapikk nädalavahetus. Tööle sõidan arvatavasti taas ise hosteli väikebussiga, kuna keegi teine sellisel ajal tööle ei lähe ning nii hoiab bensuraha ka kokku.

Nädalavahetus oli meil väga tore. Käisime külas kuuel eestlasel, kes elavad ühes teises majas. Nemad olid omale väikese basseini ostnud, mille mõnusid siis kohe ka nautima asusime. Sinna mineku põhjuseks oli tegelikkuses Hardo auto remontimine. Aitasime siis tal auto esitulesid vahetada, oli ta nimelt hiljuti kängurule otsa sõitnud. Esimesel päeval neid korda ei saanud, kuna kaitse oli läbi, aga teisel päeval vahetasime kaitsme ja panime ka võimsamad xenon-tuled.

Basseinis

Eile käisime siis neljakesi Cocoparra rahvuspargis matkamas. Läheduses on meil veel mõningaid kohti, mida avastama minna, niiet kui kõigil koos taas vaba aega, siis saab ka järve äärde ja koobastesse minna.

Vaade

Me kolmekesi tuleme...

Eestlased kivil

Kalju

Vallatu

Värvidemäng

Kängu

Kängurud hüppamas

Tee 

Roo hüppes

Selline siis oli meie matk.

Tsauuu!

Parimat soovides,

Teie Katu

Casella veinid

Hei!

Teen teile põgusa ülevaate minu uuest töökohast, milleks siis on Casella veinitehas.

# Casella veinid on Austraalia suurim pereettevõte, mida siis omab ja juhib Itaaliast emigreerunud Casellade perekond.
# Casella uusim bottling line (pudelisse villimise liin?) suudab tunni ajaga täita 36 000 pudelit, olles sellega maailma kiireim!
# Casella suurimad veinitünnid mahutavad 1,1 miljon liitrit veini!

# Casella veinid toodavad väga tuntud Austraalia veinibrändi nimega [yellow tail], mis muide oktoobris tähistas oma ühe biljoni pudeli täitumist.

Töötajaid on harvesti perioodi ehk vintage ajal ligi 900, vajadus töötajate järele on suur, sest nagu allolevalt fotolt ka näha, koht on massiivne! Casellas töötab ligi 100 mehaanikut ja neil on ka ligi 100 forklifti veinikastide pidevaks transpordiks.

Plats on nii suur, et õigeks ajaks kaalusillale kohale jõudmiseks pean parklasse jõudma vähemalt 20 minutit enne tööaja algust. Casella asub minu hostelist samuti 20 minuti sõidu kaugusel, mis tähendab, et pean väga vara ärkama. Kolmapäevane treening algab kell 6! :S

Casella Wines

Mina hakkan siis tööle kaalusillal, kuhu tulevad rekkad viinamarjakoormatega. Ühe vahetuse ajal töötab 3 inimest + supervisor. Meie ülesanne on võtta viinamarjadest proov, kaaluda rekka enne sisse minekut ja pärast tühja koormaga ning vormistada kõik vajalikud paberid.
Kõik see toimub ühes kohas, ei ole eraldi sample standi ja weighbridge´i nagu oli Graincorpis.

Kolmapäeval on meil esimene treeningpäev, eks siis saab täpsemalt seda protseduuri näha. Olen küll juba väga põnevil seda tegema. Tööl saab olema väga kiire, sest päevas käib ligi 200-250 rekkat! Huh!

Eilsel tutvustuspäeval registreeriti meie sõrmejäljed. See on nimelt vajalik selleks, et üldse väravatest sisse saada ja tööpäeva alguses ning lõpus tuleb samamoodi kindlas kohas end sõrmejälje abil ära registreerida! Väga vinge süsteem.

Tööriieteks saime lühikesed ja pikad püksid ning 2 paari oranže T-särke, lisaks anti meile ka töösaapad. Reeglid tööl on päris karmid, keelatud on kanda misiganes ehteid (ainult abielusõrmus on lubatud), ka mitte käekella, küüned peavad olema lühikesed ja tagasihoidliku lakiga.

Töötama hakkame kolmes eri vahetuses, 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalas. Seda vähemalt esialgu. Üks nädal on päevane vahetus 6:00-14:00, järgmine nädal õhtune vahetus 14:00-22:00 ja kolmas nädal öine vahetus 22:00-06:00. Tunnitasu on umbes 26 dollarit, õhtusel vahetusel lisandub loading 15% ja öisel 25%. Palka saame siin iga nädal.

Kolmapäeval saame ka teada, et mis graafikus järgmisest nädalast tööle hakkame. Kahjuks sel nädalal rohkem tööle ei lähegi, niiet peab midagi põnevat välja mõtlema.

Kõike kaunist,

Teie Katu

Ühest äärmusest teise!

Terekest!

Olen nüüd mõnda aega siin Griffithi linnas olnud ja saan teile ka veidi pikema ülevaate teha.

Lisasin seekord ka kaardi, kust saate siis väheke aimu, et kus viimasel ajal viibinud olen.
Temoras olin jõuludest kuni aastavahetuseni. 30.st detsembrist alates olime Sydneys. Pärast Melbourne külastust sõitsime otse Tumbarumbasse mustikaid korjama ja nüüd olen omadega jõudnud Griffithisse.
(Lisaks on kaardil ka Young, kus sai siis kirsifestivalil käidud).

Viimase aja sihtkohad

Tööle saamine Casella veinitehasesse:

Reede hommikul käisin kohustuslikus tervisekontrollis või noh nagu kohapeal selgus, siis rohkem keha füüsilise vormi kontrollis.
Esimese asjana tuli anda uriiniproov, kust siis selgus, et kas oled narkootikume tarvitanud. Mina loomulikult läbisin selle testi ja ei ole ka sohki teinud. Nimelt mitmed meie hosteli elanikud on võtnud topsikuga kaasa kellegi teise puhast uriini ja niimoodi siis selle läbinud. Räägitakse et kui oled kanepit suitsetanud vähem kui 3 päeva tagasi, et siis kindlasti tuleb see ka välja. Siinmail on see ikka väga levinud ja regulaarselt tehtav asi.

Lisaks narkootikumidele kontrolliti ka et kas oled alkoholi tarbinud ja seda puust pulga abil, mida pidi keele all hoidma.
Siis mõõdeti mõlema käe tugevust, vererõhku, pikkust, kaalu...Ruumis tuli ringi kõndida ja ühel jalal hüpata, kätekõverdusi teha, istes olles ja kõhuli lamades selga hoida, kasti riiulilt maha panna ja tagasi üles tõsta, redelil üles-alla liikuda...Kõik sai tehtud ja füüsiline test läbitud, öeldi et olen üle keskmise. :)

Pärast lõunat sõitsime Casella veinitehasesse kohale, kus tuli täita hulga pabereid ja läbida ka veel üks test. Küsimustik oli päris naljakas. 2 ülesannet olid sellised, et tuli märkida kas eri tulpades olevad numbrid ja nimed on samad või mitte. Põhimõtteliselt siis mõned numbrid olid ära vahetatud ja nimedes tähed puudu. Ju sellega kontrolliti siis tähelepanuvõimet ja nägemist...Lisaks matemaatika ülesanne, kus tuli liita, lahutada, korrutada ja leida protsent. See viimane pani ikka korraks mõtlema ka :D Pole ju 100 a. selliseid asju vaja teha olnud.
Viimase ülesandena oli jutt manual handlingust ehk siis kuidas esemeid füüsiliselt liigutama peab ja sellele järgnes valikvastustega test. See oli lihtne kuna taolist teemaga olen siin ikka väga palju kokku puutunud. Läbisin kogu testi maksimumpunktidega, juhei!

Edasi järgnes intervjuu, mis oli imelühike ja üllatav, kuna nad polegi nagu otseselt minuga enne ju vestelnudki, sain tööle lihtsalt CV põhjal ja põhimäärajaks oli Graincorpi töökogemus ja see, et olen eestlane :) Seda siit kuulsin jah, et nad pidid eestlasi väga hindama, ju siis teeme head tööd :)
Veidi sündmusest ette rutates peab ära mainima, et tänasel inductionil sain teada, et Casellasse kandideeris üle 1500 inimese ning tööle sai ehk kuskil 200 casuali. Mina olin siis üks nendest, kes tööle valiti ja noh seda üldse ilma eelneva kandideerimise ja intervjuuta. Olen ikka õnnesärgis sündinud küll. Olen üks 9st weighbridge clerk-ist :)

Lähemalt Casella veinivabrikust ja minu tööst räägin järgmises postituses...

Elu Globe Backpackersis:

Nojah...kui eelmisel korral sai räägitud, et nii hea on taas korralikus voodis magada, elutuba, kööki ja vannituba omada, siis need plussid enam niivõrd korda ei lähegi. Olukord siin hostelis on veidi halvemaks muutunud, kuna meile on saabunud kohutav kuumalaine! Neljapäeval ennustatakse nimelt 47 kraadi! Täna oli kõigest 42! Kui jah Tumbarumbas pidin öösel ära külmuma, siis siin on nii, et selle kuumaga ei saa magadagi. Nimelt konditsioneer on meil ainult elutoas ja tubadesse see väga ei mõju. Lisaks peab tihti toa ukse kinni panema, kui magada tahad, sest inimesed elutoas pidutsevad/vaatavad telekat ikka üsna kaua.

Lisaks kõigele muule töötab aircon ainult 12 tundi päevas! Sellest ma nüüd küll aru ei saa, kuidas ikka siin inimesi ära kasutatakse ja suht midagi selle eest vastu ei saa...Maksame nimelt nädalas üüri 150 dollarit + päevane transport tööle on 6 dollarit! See ei ole normaalne! Aga no elupaika on vaja ja muud moodi ju tööle ka ei saa, peab siis ära kannatama.

Õnneks on minu toas ühel toakaaslasel ventilaator, mille olen nüüd paar ööd enda voodi peale suunanud, sest tema käib öösiti tööl. Peab vist endale ka ikka ostma. Keegi rääkis, et BIG W-st saab ligi 8 dollariga.

Meie kööginurk

Tuba 4-le

Poseerimas...

Nüüdseks on meie väikeses apartmentis täitunud ka kõik voodid. Minu toas on siis 2 prantsuse kutti ja üks iiri kutt ning teises toas 2 iiri tüdrukut, 1 saksa kutt ja 1 prantsuse kutt. Hostelis on lisaks neile rahvustele veel paar rootslast ja korealast ning muidugi kari inglasi. Seltskond on igatahes kirju.
Olen palju koos olnud siinsete eestlastega: Meriliis ja Raimo Tallinnast ning nimelt Orissaarest pärit tüüp nimega Hardo Lass. Maailm on ikka väike :) Lisaks on meie hostelis veel üks eesti-vene tüüp Dimitri. Tema sõbrad eestlased saabusid ka eile, aga nemad elavad ühes teises majas.

Meriliisi, Raimo ja Hardoga sai siis käidud Griffithi linna pargis, kus tegime veidi trenni ja jahutasime ennast veega, sest lihtsalt väljakannatamatult kuum on! Aga ei saa ju koguaeg hostelis ka istuda ning eriti kui kui toas ka kuum on. Muidu oleme õhtuti ka päris palju filme vaadanud.

Arhitektuur

Kunst

Lemmikkoht linnas

Äge ronimisvõrk

Eestlastega lõbutsemas :D

Vabaõhu treeningala

Reede ja laupäeva õhtul sai hosteli rahvaga muidugi ka koos istutud ja inimestega tutvutud. Palju sain jutustada rootsi tüübi Williamiga, kes õpetas mulle Snapchati kasutamist. See on siis app, millega saab teha fotosid ja neid saata sõpradele lühiajaliselt, peale mida foto kaob. Tema suhtlebki selle läbi oma rootsi sõpradega, sest nii saab kõige paremini hetkesündmusi kajastada. Peaks ka kasutama hakkama, aga ei tea suht kedagi, kes seda veel kasutab :D

Laupäeval käisime ka kohalikus ööklubis tantsimas. Oli väga väga tore ja lõbus. Klubi lakke oli pandud õhupalle, mida sai nöörist sikutades alla tirida. Olime üleval ligi kella 5ni hommikul. Ööklubis oli oma 30 inimest küll meie hostelist.

Plaanin siin minna ka mõnesse trenni, vaatasin et meie hosteli vastas olevas veekeskuses saab käia Bodypumpis, kuigi jah eriti odav lõbu see ei ole.

Hetkel kõik,

Olge tublid ja nautige esimest lund!

Teie Katu

Uus elu Griffithis

Taas uus postitus, aga seekord põnevate uudistega: 

Eile pärast tööd avastasin, et mul oli telefonil mitu voicemeili ja ka kiri postkastis, kus minuga tahtis ühendust saada üks naine Casella veiniistandusest. Helistasin siis tagasi ja selgus, et tal on mulle tööd pakkuda!! Nimelt olin juba üle nädala tagasi saatnud sinna kirja ja uurisin, et äkki saame neljakesi minna viinamarju korjama vms. Lisasin ka kirjale oma cv ja sealt ta luges välja, et olen töötanud ka weighbridges ehk kaalusillal Graincorpis. Pakkumise tegigi ta mulle weighbridge tööle Casellasse, mis asub Griffithi linna külje all. Pakkumine oli liiga hea, et keelduda ning otsustasin siis selle vastu võtta. Õhtul pakkisin oma kotid ja ostsin hommikuks pileti Tumbarumbast Griffithisse (7 h bussi, rongi ja bussiga). Veetsin veel ühe toreda õhtu Triinu, Triini, Anetti ja meie toredate töökaaslastega, kes kõik nüüd Tumbarumbasse maha jäid.

Elama hakkan ma Griffithi Globe Backpackersis, kes pakuvad ka transporti tööle ja tagasi niiet muret tööle saamisega ka poleks. Siinses hostelis on kõik niiöelda korterid. Elan neljases toas, lisaks on veel üks neljane tuba ning elutuba, köök, vannituba ja wc. Kõik eluks vajalik on olemas. Elutoas on 2 mugavat diivanit ja isegi telekas. Küll on super! Hetkel on minu toas ainult üks prantsuse kutt, teises toas samuti prantsuse kutt ja 2 iiri tüdrukut. Varsti peaks kogu hostel inimestest täis saama, sest hooaeg on just algamas.

Elutuba :)

Homme 11.30 pean kõigepealt läbima Medical Examinationi, kus siis kontrollitakse, et kas olen ikka terve ja valmis tööks. Tööga saan arvatavasti alustada esmaspäeval. Selline suur muutus siis hetkel.

Edasised plaanid on sellised, et proovime Triinu, Anetti ja Triiniga saada tööle cottoni gini, kus tegeldakse puuvillaga. Töö peaks algama märtsis-aprillis, olenevalt ginnist. Ideaalis oleks tore saada Emeraldi, sest pärast cottonit tahame taas minna tööle Graincorpi. Eks siis paistab, mis sellest plaanist tuleb. 

Lisaks:

Veidi  veidraid asju, mida viimasel ajal tähendanud olen. Oleme nüüd hiljuti sõitnud palju ringi busside ja rongiga. Naljakas on siin see, et ka maakohas täitsa lagedas kohas olevas bussipeatuses teeb buss peatuse ja teeb ka ukse lahti, isegi kui mitte kedagi maha minemas või peale tulemas pole. Imelik uksekulutamine tundub see olevat. Juhtusin olema ka bussis, millel uks enam automaatselt kinni ei tahtnud minna, ju see siis liigse kasutamise pärast :D

Ringi reisimine on siin ka suh pingevaba, sest kui oled ostnud pileti ühest kohast teise, aga näiteks pead 3 korda transpordivahendit vahetama, siis ei pea küll muretsema, et maha jääd kui näiteks rong hilineb. Alati oodatakse kõiki järgi. Bussijuhid on ka ülimalt sõbralikud ja alati räägivad sõidu alguses, et kuhu minek on, kaua sõit kestab jne. Bussides tuleb peale panna turvavööd, kui kinni peetakse siis võib selle eest trahvi saada. Väga teistsugune on siin see, et  bussis on keelatud igasugune söömine ja joomine, isegi karastusjooke ei või tarbida. Ainult vett on lubatud juua.

Pangakaardiga ostmine on tehtud ülimugavaks. Enam ei pea isegi kaarti masinasse lükkama ja parooli sisestama. Saab kasutada funktsiooni nimega payWave, kus lihtsalt hoiad paar sekundit kaarti masina juures ja ongi kõik. :)

Olge toredad,

Teie Katu

Tumbarumba mustikad

Tere taas,

Pühapäeva varahommikul asusime siis Melbournest teele Tumbarumba suunas. Tumbarumba linn asub Snowy mountainsi mägedes ehk siis maastik on seal üsna vinge. Sõitsime ikka päris kõrgele mäkke.
Tumbarumbasse mineku põhjuseks oli siis mustikate korjamine ja tööandjaks Berry Exchange. Ma ei ole ju Austraalias varem ühtegi korjamistööd teinud ning seetõttu mõtlesin, et miks mitte, proovime siis ära.

 
Majutuseks sai eelnevalt broneeritud campertrailer kohalikus karavanpargis, mis siis põhimõtteliselt on lihtsalt on üks suur telk :D Maksma pidime 84 aud/ inimene. Telgis on siis 2 single voodit ja kõrgemal plate peal double madrats, kus me siis Triinuga magasime. Õues on olemas ka laud ja 4 tooli ning väike kööginurk söögi tegemiseks. Alguses oli küll veidi nukker olla, sest niimoodi pole me varem siin elama pidanud. Eks ta ole okei kui matkata ja telkida, aga kuude kaupa nõnda elada küll ei tahaks. Kõik meie riided ja asjad pidid ka kotis olema, sest mingeid kappe seal polnud. Kõige hullem oli aga see, et öösel oli niiii külm magada. Mingeid tekke seal ei olnud, magasime ainult oma magamiskottides, mis aga piisavalt sooja ei pakkunud. Hommikul oli küll väga karastav olla. Õnneks oli väga külm ainult 2 esimest ööd. Nüüd on ilmad juba soojemaks muutunud.

Meie telk

Telk seest

Minu ja Triinu korrus :D

Karavanpargi põhielanikkond on muide aafriklased (Sudaanist ja Kongost), lisaks neile on ka mõned prantslased. Algul olime küll veidi hirmul, sest niii paljude mustade inimestega pole varem koos olnud. Hommikul 7st viis suur buss meid kõiki töökohta. Need inimesed uudistasid ja jälgisid meid, nii ebamugav oli esialgu olla, nagu oleksid mingi kuningas. Eks nelja ilusa valge inimese nägemine oli ehk erakordne sündmus neile...:D Tegelikkuses olid nad väga viisakad ja sõbralikud, ütlesid koguaeg tere ja uurisid, kus pärit oleme.

1. tööpäeval pidime kõigepealt hulga pabereid täitma ja alles siis saime tööle asuda.
Tööks siis mustikate korjamine ja tasustamine kg pealt, mille hind võib iga päev erineda. Nimelt miinumumtasu on 2,6 aud/kg, meie saime aga esimese päeva eest 3,4 aud/kg ja teisel ja kolmandal 3,5 aud/kg. Tasu tuleneb siis sellest, et kui hästi kõik oma tööd teevad ehk kui kõrge kvaliteediga korjatud marjad on.

Mustikad tuleb korjata väikesesse valgesse ämbrisse ja sealt kallata siis oma kasti sisse, kuhu peab eelnevalt panema väikesed karbid (vist needsamad milles mustikad poes müügil on). Korraga võib täita 2 kasti, mille kaal kokku võib olla kuni 5,8 kg. Nendel on selline väga nõme reegel, et kui korjad üle 5,8 kg, siis ülejäänud osa eest lihtsalt raha ei saa, see läheb firmale! Niiet väga täpselt tuleb arvestada ja teada, kui palju mustikaid kasti panna võib. Oma esimesel päeval viisin kaste ära 6 korda ja 2 korda oli kaal täpselt 5,8 kg. Üritasin ikka pigem vähem panna, et mitte raha kaotada.

Mustikakastid

Muide kes ei tea, siis siinmail ei kasva mustikad maas väikeste puhmaste näol vaid selliste väikeste õunapuulaadsete puude peal. See on muidugi väga positiivne, sest selg jääb tunduvad tervemaks ja suhteliselt lihtne on ikka korjata küll.
Keerukust korjamisel lisab see, et korjata tohib ainult siniseid mustikaid mitte musti ega selliseid, millel on punakat tooni küljes. Seetõttu võtab korjamine ikka omajagu aega. Sinine toon tuleb mustikatelt ka maha kui neid liiga palju käes ringi veeretada. Loomulikult neid marju ka enne müüki panekut ei pesta niiet alati tuleb ikka kodus vee all puhtaks teha. Niiet see sinine toon ongi suht müügi edendamiseks (oleks mari must võiks ju nimeks olla blackberry blueberry asemel). Eesti keelest järjeldatuna võib mustikas ka must olla :D

Liiga punased mustikad

Nämm-nämm!

Ilus

Loomulikult tohib korjamise ajal ka mustikaid süüa! Esimesel päeval sõin ikka oma 5 kg mustikaid kindlasti ära. Maitsest saab väga hästi aru ka, et kui on veidi roosakas siis on toores ja kui on täitsa must, siis on üldiselt hästi magus ja veidi käärinud maitsega, aga ikka ülihea!

Korjatakse paarilisega koos teine teisel pool puud nõnda, et kõik puud ilusti korjatud saaksid. Paljud korjajad saavad märkusi, sest nad jätavad paljud väiksemad marjad puude peale ja korjavad ainult suuri ning siis saavad ju ka kiiremini oma kilod täis. Tegelikkuses nii teha ei tohi. Meie Triinuga korjasime ikka päris hoolikalt ja saime ka mitu korda kiita, et teeme tublit tööd.:)

Triinu teiselpool puud

Mustikapuud

Tööpäevad kestavad hommikul 7.30st kuni 16.00ni ning imelik on see, et kogu selle päeva jooksul on ainult üks 10-minutiline paus! See oli ennekuulmatu eriti minu ja Triinu jaoks, kes olime harjunud Graincorpis ikka kahe ligi 30-minutilise pausiga päevas (eks veidi luksusega ära harjunud oleme :D).

Siin ju kõik soovivad võimalikult palju korjata ja raha teenida ning siis pole pikemal pausil vist mõtet ka. Saime aru, et enne meie tulekut polnudki vahepeal päevas pause! Nüüd aga on ilmad soojemaks muutunud ja seetõttu peab ikka 1 paus olema.

Esimesel päeval korjasin 31,7 kg, teisel 35,2 ja kolmandal päeval 41,4 kg mustikaid, mis tundub minu jaoks küll ikka päris suur hulk mustikaid või mis. Kokku siis 108 kg kolme päevaga!
Kiiremad tegijad korjasid muidugi 70 kg päevas...meil vaja veel areneda. :)

Umbes 5,8 kg mustikaid

Eile õhtul käisime vaatamas, kuidas karavanpargi elanikud jalkat mängisid, elasime kaasa ja pidime tõdema, et enamik musti on väga heas vormis (pooled mängisid siis palja ülakehaga :D)! Hiljem jutustasime kahe aafrika tüübiga ja selgus, et üks neist peaks saama troonile, et juhtida aafrika hõime mingis Lunda impeeriumis, mis hõlmab nelja Aafrika riiki...me küll seda eriti uskuda ei tahtnud, aga kes teab. 

Rääkisid nad ka nende kohalikest traditsioonidest ja sellest, et nende vanematele helistatavad teised emad ja tahavad oma tütreid mehele anda. Seal kehtib siis tüdruku ostu diil ehk tütre vanemad otsustavad palju nad oma lapse eest tahavad ja siis kas lehmi või raha või mida iganes tuleb noormehe vanematel pruudi perele anda.

Lisaks teadsid nemad sellisest huvitavast asjast, et NSW osariigis kehtib taoline seadus, et kui autoga juhtub mingisugunegi väiksem õnnetus, siis läheb auto mahakandmisele (rip-off) ja auto omanik sellega enam sõita ei tohi. Samas võib aga auto maha ärida ja sõita mõnes teises osariigis. Seepärast käivad paljud omale siit odavalt autot toomas. Peab uurima, et kas see ka ikka tõsilugu on. :D Ehk nad tegid ikka meiega nalja...

Selline elu siis Tumbarumbas...

Tervitades,

Teie Katu

Sydney ja Melbourne

Tere taas,

Meie supermegalahedast aastavahetusest Sydneys on juba tükk aega möödas niiet sellest väga pikalt jutustama ei hakkaks.
Põhjaliku ja väga hea ülevaate saab mo sõbranna Karilini blogist, kus on üleval ka video sellest, mida siis seal nägime :)

Aastavahetuse ilutulestiku järjekorda minnes...

Vautšivau!!

Super vaade!

Sydney!

Lisaks aastavahetuse ilutulestikule õnnestus juhuslikult meil näha ka kordusilutulestikku ja seda taas samas pargis. Läksime lihtsalt Triinu ja Grantiga jalutama ja nii see ilutulestik järsku pihta hakkaski. Küll oli kena seda tuledemängu vaadata :)

Sydneys viibisime 30. detsembrist kuni 2. jaanuarini. Põhiliselt puhkasime, jalutasime linnapeal, õhtustasime meie lemmikkohas Darling Harbouris ja käisime ka kinos Hobbiton 2 vaatamas.
2. jaanuaril alustasime sõitu tagasi Temorasse. Markus ja Carra liikusid edasi Finley suunas, kus nad asusid tööle Sunrice´i nimelises firmas. Me veetsime veel viimase rahutu öö Temoras oma kotte pakkides.

Järgmisel päeval võtsime ette pika teekonna Melbourne suunas, kuhu jõudmiseks pidime kõigepealt sõitma rongiga ja siis ümber istuma ning reisima bussiga. Nimelt toimuvad raudtee parandustööd ja rongiga otse Melbsi ei saagi. Oli ikka tüütu teekond, mis kestis ligi 7 tundi.

Melbourne minek oli mu ammune soov, kuna niipaljud inimesed on siin seda suurlinna kiitnud.
Peab ütlema, et ma ei pidanud pettuma. Linn on väga-väga kena, arhitektuur avaldas küll muljet ja isegi kiirtee betoonseinad on kaunist erksat värki (vist et magama ei jääks :D) Palju oli rohelust ja kauneid kohti. Soovitan soojalt sinna minna, kahju et ainult lühiajaliselt seal viibida sain. Ehk lähen veel tagasi :P

Kuldsed putukad majaseinal

Ehitised

Mälestusmärgi juurest vaade linnale

Jõgi

Õhtul kui linna jõudsime otsisime üles oma hosteli, milleks sai valitud Urban Central. Ei pidanud selles backpackersis küll pettuma, vist üks parimaid kohti, kus siiani viibida olen saanud. Toad ilusad puhtad, vannituba suur, kõik turvaline ja vaikne. Liiklemine linnas on tehtud väga lihtsalt tänu trammidele, bussidele ja rongidele. Meie ostsime ka endale reisijakaardi, mille nimi on muide MYKI :) või nagu mina ütlen MUKI. Laadsime sinna raha peale ja trammis tuli siis peale minnes touch-on ja maha minnes touch-off teha. Easy!

Saime kokku 4 briti kutiga, kellest kahega olime koos tööl Emeraldis ja teised 2 kutti töötasid siis Triinuga Bribbaree saidil. Sai vanu aegu meenutatud ja oli täitsa lõbus :)

Järgmisel hommikul saabusid Austraaliasse 2 toredat eesti tüdrukut Anett ja Triin. Anett on siis Triinu sõbranna ja endine töökaaslane ning Triin on Anetti sõbranna. 4-kesi asusime siis linna avastama. Mingi aeg läksid reisist üleväsinud tüdrukud magama, mina tahtsin aga veel linnapeale uudistama minna. Käisin siis Melbourne botaanikaaias ja muudes parkides. Õhtupoole läksime kõik koos vaatetorni, millel 88 korrust ning saime ka taas kokku meile tuttavate briti töökaaslastega.

Botaanikaaed

Pargis

Eureka Skydeck 88

All kihvti disaniga kunstimuuseum

Melbourne Star

Meie seltskond

Järgmisel hommikul asusime taas teele ja sedakorda Melbournest Tumbarumba linna suunas. Sõit võttis aega 9 tundi 2 bussi ja rongiga. Kohale me jõudsime ja kõik elu ning terved. Sellest aga lähemalt uues postituses, kui taas aega saan, et kirjutada.

Tsauki!

Olge munuksed,

Teie Katu