7 ööd ja 84 tundi tööl

 Hei taas!

Viimase kahe nädala jooksul pole üldse aega ega jõudu olnud, et midagi üles kirjutada. Enne eelmist nädalavahetust oli neljapäeva öösel esimene 12-tunnine vahetus ja see kestis 19:00-07:00.

Nädalavahetus oli meil aga väga põnev, sest sõitsime üllatusvisiit tegema Dalbysse, kus elavad Triinu ja Anett. Nimelt Triinul oli sünnipäev ja läksime talle siis sünnipäevaks külla. Dalby asub Narrabrist 441 km ja 5 h 20 min. kaugusel.

Triin lõpetas laupäeva hommikul töö ning siis alustasimegi sõitu Dalby suunas. Triin magas terve tee ja mina sõitsin. Plaanisime siis üllatuseks kokku saada Triinu lemmikus Coffee Clubis, aga paraku polnud see avatus, sest oli ju pühade nädalavahetus.

Reedel Narrabris oli sama lugu, et tahtsin minna poodi, et Triinule kooki ka teha ning mis muidugi selgus, et ükski pood pole lahti! Elu ei ole ikka õpetanud, eelmisel aastal Emeraldis olles juhtus sama asi, et toidupoed kõik kinni. Nagu mis mõttes! :D

Lõpuks ei jäänudki muud üle kui jäime Dalby kohalikku kaubanduskeskusesse ning ostsime kõigile kohvi ja muffineid ning Triinule ka lõigu kooki, kuhu peale siis panime numbrid 2 ja 7 :) Puhusime täis ka õhupallid ning jäime siis ootama. Triinu ja Anett oli parasjagu poes šoppamas. Kui nad lõpuks tulid, siis me Triiniga hüppasime nurga tagant välja ja hüüdsime "üllatus" ning laulsime ka sünnipäevalaulu. Lisaks olid seal veel ka 2 prantsuse kutti, keda juba Tumbarumbast saati tunneme.

Palju Õnne, Triinu!

Üllatuskülalised

Veetsime siis lõbusasti aega Triinu ja Anetti pool ning tutvusime nende maja ning kaaselanikega. Kõik olid väga sõbralikud ja toredad inimesed. Paraku pidi Triinu samal õhtul tööle minema. Meie saime aga teha ka külastuskäigu nende cottoni ginni. Jalutasime ringi ning tõdesime, et meie gin on ikka palju suurem ning teistsugune, eks siis seetõttu et meie hoones on koos kaks ginni.
Hiljem läksime välja kohalikku country club´i, kus tantsisime kuni koha sulgemiseni.
Järgmisel päeval toimus suur grillpidu, kohale tulid enamik nende ginni töötajatest. Sai palju nalja ja naeru.
Triinu ja Anetti halb õnn hakkas ka kahjuks meile külge. Nimelt käisime poes ja tagasi sõites pidas meid kinni politsei, kes määras Triinile 220 aud suuruse trahvi kiiruse ületamise eest. On ikka jama :S

Dav ja Triin poseerimas

Minul hakkas eelmise esmaspäeva õhtul taas töö ning seega alustasime hommikul tagasisõidu Narrabrisse. Seekord sõitis siis Triin ja mina magasin tagaistmel.
Eelmisel nädalal sai siis töödatud 7 päeva järjest ja kõik 12-tunnised vahetused 19:00-07:00. Päris pikk ja väsitav oli see nädal küll.
Nüüd esmaspäevast tänaseni oli mul siis vaba ja homme hommikul alustan päevaste vahetustega. Saime töötada ka kahel riigipühal ning pühapäeval, mis tähendab et saame rohkem palka kui tavapäraselt. Ootan juba :P

Vabad päevad on möödunud üsna tegusalt. Eile kui Triin töölt tuli siis me läksime esimest korda ka linna hommikust sööma. Hea vaheldus ju. Mina sõin siis oma lemmikut Eggs Benedicti :P
Pesin ära ka auto, see pole ikka väga ammu pesta saanud ning tulemus oli super. Tegin ka fotosid, et edaspidiseks olemas on kui vaja seda maha müüma hakata. Tänase päeva olen pühendanud kokkamisele. Tegin munavõid ja Manhattani toorjuustukooki ning hiljem peaks ka soolast kodujuustupirukat tegema! Njamm! :P
Viimastel päevadel on päikesetõus ja -loojang väga ilusad olnud. Täna hommikul oli lisaks veel ka 2 vikerkaart. Super!

Päikeseloojang

TÖÖ
Nüüd siis veidi ehk tööst ka. Minu täpsemat töökirjeldust on veidi keeruline kirja panna, aga üritan siis veidi selgitada ja vaatab, kuidas välja tuleb.
Meie graafik on siis selline, et töötame 7 päeva järjest ning iga päeva tagant varieerub tehtav ülesanne: 1. päev - 8. gin pressruum, 2. päev - gin´i koristaja, 3. päev - taas 8. pressruum, 4. päev - yard/spare(koristaja), 5. päev - 9. gin pressruum, 6. päev - tarper (feeder bay), 7. päev - taas 9. pressruum.

Ühesõnaga kokku 4 päeva oleme pressruumides tööl. Gin 8 ja 9 on siis meie ginnide nimed. Üldiselt on need pressruumid väga ühte moodi ja asuvad kõrvalruumides, ainult et kõik on vastupidise asetusega. Pressruumi jälgitakse läbi klaasi konsooliruumist, kus asuvad siis ginnerid ja ginner assistant´id.
Pressruumis tehtava töö nimetus on Books & Bags ehk siis kahekesi tööl olles võtab üks inimene pressi alt välja tulnud cottoni bale´i küljest villa näidisproovi ja see pannakse spetsiaalsesse sample´i kotti, kuhu kogutakse 60 puuvillaproovi. Edasi liigub bale juba varem valmis pandud kotti ja liigub kaalule. Ühe sellise kaal jääb umbes 227 kg kanti. Siis peab see sama inimene kohe kiirelt uue koti valmis panema ja kaalu peal oleva koti suu kinni panema nõnda, et otsad lihtsalt topitakse külgede sisse. Peagi tuleb juba uus ring.

Bale liigub pressi alt koti suunas, aeg võtta näidis

Bale on kaalu peal, aeg uus kott peale panna.

Kui on aega võib ka uue koti kotisuu avada, et lihtsam peale tõmmata :)

1 minuti jooksul võib pressi alt tulla kuni 2 bale´i, seega tuleb väga kiirelt tegutseda. Nii kiirelt ta aga alati ei jookse ja tekib ka erinevaid katkestusi. Kõige rohkem olen oma vahetuse jooksul ehk 12 tunniga teinud 650 bale´i. Kui on üle 600, siis pidi sellega ka meie gini manager üsna rahul olema.

Teise töötaja ülesanne seal ruumis on põhiliselt koguaeg teha kotte juurde. Selleks tuleb siis aluse pealt kotte võtta, neid virna laduda ja numbritega sildid külge panna. Edasi tuleb kotid kokku lappida ja ilusti virna sättida jälgides, et numbrid ikka järjest ka jooksevad. Lisaks on oluline jälgida, et sildid kottide peale kõik õiget pidi saaksid. See ei olegi nii lihtne kui arvate, eriti näiteks peale 11. töötatud tundi öövahetuse ajal kui kell parasjagu 6 hommikul. Väsimus ja uni tahab ikka võimust võtta.
Teine tähtis ülesanne on 60 näidise kokkusaamisel vahetada ära see kott, kuhu me näidiseid sisse paneme.
Oleneb kuidas on tööülesanded ära jaotatud, aga üldiselt on selle isiku tööks ka arvutisse skanneerida vastava bale´i/näidise number ja siis näidis kotti panna. Kott rullitakse kokku.

Kottide sildistamine

Näidiste rullid

Tööülesandeid muidugi vahetatakse ja seda siis peale igat 3 tundi kui toimub paus. Pausid toimuvad meil siis kell 10, 1 ka 4. Esimene ja viimane on 15 min ja kella 1ne paus pool tundi.

Ruumis on meil igasuguste liikuvate osade ja pressi ümbruses maas spetsiaalsed matid, kuhu peale astudes kõik seisma jääb, see on siis ohutuse pärast. Lisaks peame sinna ise astuma, kui näeme, et bale´i ümber ei ole kuute strap´i ehk siis rihma, mis seda koos hoiavad. Siis jääb masin seisma ja kohale tulevad mehed konsooliruumist, kes siis uued rihmad panevad. See on üks õnnis hetk, kus masin korra seisab ja saab veidi hinge tõmmata ja istuda.

Pressruumis ei ole kohustuslik kanda ei kõrvatroppe, maski ega prille. Mõnikord olen ma aga siiski kandnud enda läbipaistvaid kaitseprille, sest silmad hakkavad kipitama. Kõrvas on meil niigi enamik aega kõrvaklapid, sest muusika kuulamine on üks põhiline meelt lahutav element, mida selle 12 tunni jooksul teha. Töö on suht üksluine ja kiirelt tekib tüdimus.

Koristaja töö on väga tolmune ja must. Räägin siis kohe ära ühe halenaljaka loo, et mis minuga tööl olles juhtus. Nimelt suruõhuga käib ginnis koristamine ja parasjagu ajasime maapinnalt just viimaseid hunnikuid kokku, et neid hakata üles korjama. Järsku lasin siis otse aga mingisugusesse imeväikesse sodihunniku all olevasse kanalisatsiooniauku ja mis muidugi juhtus oli see, et kõik sealne must jama lendas mulle peale, enamik otsustas muidugi lennata näkku ja juustesse. :D Nii ma seal siis hommikuni haisma pidingi. Üks püsitöötaja nägi kui see mul juhtus ja no muidugi nalja oli neil nabani. Ta ikka siiani mainib, et oi Katrina, sa täna lõhnad hoopis paremini! :D

Koristaja tööks on siis teha korda töötajate söögiruum-WC-d, konsooliruum, pressruum ja üldse terve gin. Tolm ja villasodi tuleb kõrgematelt pindadelt alla põrandale ajada ning sealt siis see kõik ühte kohta kokku ajada ning prügikastidesse panna. Lisaks tuleb koristada ka "põnevates" maa-alustes ruumides. Tööd ühesõnaga jagub. Öösiti on õnneks tööl 2 koristajat, päeval aga ainult 1. Lisaks peavad koristajad käima andmas ka pause pressruumi töötajatele.
Koristaja peab kandma kõrvatroppe, maski ja prille, sest koristamine käib ju ajal kui kõik masinad töötavad ja lärm on metsik.

Koristaja Triin pressruumis

Yard/spare ehk siis päevavahetuses olles tuleb töötlemist ootavate puuvillapallide vahel käia ringi sõitmas ja kontrollimas, et kuskil midagi ei põle. Lisaks tuleb kontrollida pallide ümber olevaid kilesid ja teada anda, kui kuskil need katki. Öösel ja õhtul pimedas ei olda õues ning siis koristatakse ginni. Kuna eelmisel nädalal olin ju öövahetuses, siis seda tööd ma veel teinud ei ole ning ei oska täpsemalt midagi rääkida ka.

Tarper töötab siis feeder bay´s ehk kohas, kuhu tuuakse sisse töötlemist vajavad puuvillapallid. Need saavad olla siis nii ümmargused (round module) kui ka kandilised (conventional). Kohale veetakse need Moonboggy´ga. Ümmargusi palle mahub Moonboggy peale 6 ja kandilisi 1.
Mina olen tarperi ametit saanud teha juba 4 korda, sest seal oli keegi puudu ning siis oli abi vaja.
Üldiselt mulle see töö väga meeldib, sest on vaheldusrikkam kui pressruumi töö.

Kandiline moodul Moonboggy peal

Present maha võetud ja moodul liigub masinasse

Tarper´i ülesandeks on lõigata läbi puuvillapalli ümber olev kollane kile ja kui Moonboggy on selle palli maha kukutanud, tuleb kile kokku korjata ning maapinnale laotada. Nii kogutakse kokku 3 kilet ja need koos rullitakse kokku (rullimismasina abil muidugi :)) Kandiliste moodulitega käib töö veidi teistmoodi. Mooduli pealt tuleb present maha tirida ning siis see rullitakse samamoodi kokku. See present on aga üsna paks ja raske, niiet 12 tundi neid maha tirida on ikka üsna väsitav tegevus.
Ma ei kasutanud kindaid ka ning käed läksid väga tundlikuks.

Lisaks tuleb siis reha või harjaga puuvilla kokku pühkida, kile-ja presendirulle minema vedada ning tihti ka puuvilla alt kilet välja sikutada. Nimelt alati ei saa/oska Boggy-juht moodulit õigesti maha kukutada ning see võib tagasi veereda ja kile jääb sinna alla kinni. Lisaks võib puuvill pudeneda mooduli küljest lahti ja nii kile peale jääda.
Sain ka taas traktoriga sõita! Graincorpis oli see ju nii tavaline tegevus, hakkasingi juba igatsema :D Igatahes Moonboggy´del on vahel vaja abi, kui nad ei saa rea viimast palli kätte, sest see tahab maapinnale tagasi veereda. Siis tuleb appi traktor, mis hoiab teiselt poolt palli paigal, et see minema ei veereks. Päris äge oli öösel seal moodulite vahel ringi tiirutada ning tähti vaadata :)

Kogu selle protsessi lõpus kui puuvill on ginnis oma puhastusringid, ainete lisamised ja muud asjad ära teinud ning pressi alt ka läbi käinud siis valmistöödeldud ja pressitud puuvilla pakikesed veetakse ginnist veidi eemal asuva varjualuse alla, kus need virna laotakse.

Bale´id transpordi ootel pärast pressruumist väljumist

Bale´ide äravedu forkliftiga

Bale´ide hoiuala

Niimoodi see töö meil siis välja näebki.

Ilusat päeva,

Teie Katu

Värvimistöönädal

Hei-Hei!

Nädal on taas möödunud ja saime isegi veidi tööd teha. Kahjuks küll mitte 12 h päevas ja seoses puuvillaga, aga tunde saime omajagu ja tööl polnud tegelt ka täitsa viga. Nimelt tegelesime erinevate värvimistöödega ginnis. Nädala algul alustasime värvimist siseruumides ja lõpuks värvisime ka õues. Põhiliselt tuli värvida trepi käsipuid ja muid reelinguid. Enamasti värvisin koos Triini ja ühe teise Eesti tüdruku Eloga, et üksluiseks muutuva värvimise kõrvalt ka veidi juttu ajada. Leidsime endale ka mõningaid "eriprojekte" nagu oli numbrite värvimine, prügikastide käsipuud ja kollased triibud maas. Tuli olla leidlik. Värviks oli meil siis kollane. Nii tibukollane kui ka veidi tumedam oranžikas-kollane. Tihti värviti ühes kohas erinevat tooni värviga, sest nii lihtsalt olid värvipurgid meile ostetud. Aga polnd hullu midagi, peaasi et midagi teha oli ja tulemus kollane. :D

Maalerdajad Triin ja Elo

Meie numbri meistriteosed :D

Triin värvimas

Värvime õues!

Vajab värvimist!

Vaate ülevalt kõrgelt

Meie ülemus Mark on küll väga-väga tsill ja lahe mees, ta ikka iga päev käis meid vaatamas, juttu ajamas ja rõhutas, et me rahulikult ja aeglaselt värviksime, sest muidu saab töö liiga kiirelt otsa ja värvi polnud ka ükski päev piisavalt. Nad vist ei osanud arvata, et me nii kiired ja osavad maalrid oleme.
Üldse on väga positiivne, et nad meile selle värvimistöö välja mõtlesid, sest muidu oleksime lihtsalt vabad päevad saanud ja niikaua tühja passinud, kuni puuvilla piisavalt sisse on toodud, et saab ginninguga alustada.

Lisaks värvimisele pidime ka mingeid masinaid pesema ja koristasime ginni surveõhuga. See viimane ei ole küll väga meeldiv töö, sest peab kandma maski, suuri prille ja kõrvatroppe ning on üldse väga tolmune. Aga pole hullu midagi. Töö on töö.

Reede oli üpriski lebo päev, aga samas kõige nõmedama ilmaga, sest tuul oli suur ja üleval kõrgel värvides puhus tugev tuul lihtsalt värvi riiete peale ning värvi laiali ajada oli üldse tükk tegemist. Pintsel muutus ka suht kõvaks ja nii ebameeldiv oli seda tööd teha. Õnneks sai meil kõik värvitud ja Marki järgmiseks plaaniks oli meid kõiki viia sinna põllu peale, kust siis parasjagu kogutaksegi puuvilla. Sõitsime kuskil 22 km maha, et jõuda ühe kaugeima põllulapi juurde. Seal toimetasid kaks kombaini. Puuvill kogutakse masina sisse ja kui õige palli suurus käes, siis sellele automaatselt pannakse kollane kile ümber ning siis kombain niiöelda sülitab palli järelhaagise peale ja toimub uue palli moodustamine algusest peale.

Puuvillapallid

Mina põllul

Taas uuele ringile

Nädalavahetus oli seekord rahulik, vaatasin erinevaid filme väliselt kõvakettalt ja täna käisin ka Narrabri kinos Noah´i vaatamas.
Reedel peale tööd otsustasin ka end lõpuks kokku võtta ning jooksma minna. Kui pole ikka ammu jooksnud siis ega jah sellest mõttest midagi suurt ei sündinud. :D Lõpp-kokkuvõttes kõndisin enamik ajast ümber järve ja jooksin ehk 2 km. Aga sai vähemalt üle tunni aja väljas viibitud ja jalutamine ju ka hea :)
Laupäeval sai eelmisest korrast edukam šoping tehtud kaltsukates, kust sain 3 tööpluusi ja 2 mõnusat kampsikut :) Suurema osa päevast veetsin kohaliku järve kaldal, kus peesitasin päikese käes ja lugesin raamatut. Vääga mõnus! :P

Narrabri järve kaldal

Homme toimub meil siis taas 6-tunnine proovipäev ginnis ja teisipäeval on lootust juba alustada 12-tunniste tööpäevadega.

Ilusat päeva,

Teie Katu

Nädalavahetus ja Mount Kaputar

Tere taas!

Nädalavahetus möödus üsna kiirelt. Laupäeva hommikul käisime kohalikul turul, kus sõime värsket marjajäätist, ostsime raamatuid ja puuvilju. Lisaks külastasime kaltsukaid, kust ma endale riideid küll ei leidnud, aga sain samuti paar head raamatut. Nüüd on mul piisavalt tegevust vaikseteks õhtuteks.
Õhtul oli meil Triiniga kindel plaan minna välja klubisse tantsima ja siinse rahvaga tutvuma. Jõudsime välja kuskil poole 11 paiku ning sinna jõudes selgus, et meid ei lastagi enam pubisse sisse! Nimelt öeldi, et inimesed on juba liiga purjus ja tahavad kakelda ning otsustati pubi sulgeda! Ennekuulmatu! Siinmail ongi nii, et väikestes kohtades minnakse pubisse umbes kohe peale tööd ja koju sätitakse minema kuskil 12 paiku öösel kui pubi uksed sulgeb! Eestis ju alles 12 ajal välja minnaksegi.
Nii me siis üritasime minna veel ühte teise pubisse, aga sealgi oli pidu läbi. Olime suht vihased, et mismõttes me kuskile minna ei saagi. Siis aga tuli sealtsamaselt pubist välja üks muusik oma tüdrukuga ning nad kutsusid meid endaga kaasa ühele majapeole. Läksime siis nendega kaasa ning veetsime toredalt aega Narrabri elanike seltsis. Saime tuttavaks mitme ägeda inimestega, kusjuures üks tüüp on meie lemmikrestorani Crossroads manager!

Pühapäeval kutsuti meid Crossroadsi, kus see muusik ka esines. Ta oli tõesti hea häälega ja andekas. Veetsime lõbusalt aega ja saime ka bowlingut mängida. Aussis on bowlingut mängida väga kallis, sest siin ei maksta mitte tunni aja eest vaid ühe mängu eest ja näo kohta. 1 mäng maksis siis 10 aud/ nägu.

Täna käisime koos töökaaslase Toomasega meist umbes 50 km kaugusel asuva Mount Kaputari rahvuspargis matkamas. Läbisime viis erinevat jalutusrada, kokku sai käidud umbes 8 km. Vaated ümbritsevale alale olid suurepärased. Nägime ka kängurusid, kes meid ühe raja lõpus lihtsalt ootasid, seal nad vist alaliselt elutsevad ja seetõttu inimestega ka nii sõbralikud on.
Oli väga tore päev.

Triiniga

Naljapilt

Kängurupere

Triin ja Toomas

Homme lähme 8-ks tunniks tööle ja arvatavasti teeme mingisugust värvimistööd, sest puuvilla pole veel sisse tulnud.

Kõike head,

Teie Katu

Auscott ja ginni tutvustus

Tere Narrabrist,

Eile hommikul sõitsime linnast umbes 20 km kaugusel asuvasse cottonifirmasse Auscott Limited, et seal sooritada meie medical. Erinevalt Casella veinitehases tehtust polnud seekord vaja teha üldse füüsilisi harjutusi peale 10 küki ja allapainutuse/varvaste puudutamise.
Esimese asjana täitsime muidugi hulga pabereid ja oli isegi mingi imekerge matemaatika- ja lugemistest. Casellale sarnaselt tuli ka siin salvestada oma sõrmejälg, millega peame siis enne töö algust end sisse ja lõppedes välja registreerima. Enne sõrmejälje lugemist tuleb aga masinasse sisestada ka personaalne 5-kohaline number.

Edasi võeti mitmeid andmeid nagu pikkus, kaal, vererõhk; kontrolliti kopsude tööd, nägemist, kuulmist. Pidin kõndima pöidade ja kandade peal ning tegema kehaga erinevaid liigutusi. Loomulikult tehti ka alkoholitest, milleks tuli siis toru sisse lugeda numbreid ühest kümneni, siin ei pea puhuma alkomeetrisse, nagu Eestis kombeks ;) Viimasena pidin andma ka uriiniproovi narkotesti tarbeks. Kõik oli muidugi korras ja medical sai edukalt läbitud.

Täna käisime cottoni ginnis tutvustuspäeval. Kohale oli tulnud päris palju rahvast, kellest umbes 10 olid püsitöötajad. Meie ginni manager Mark Noble on küll täitsa sümpaatne mees ning hea mulje jäi suht kõigist inimestest seal. Loodan, et saab tore kollektiiv olema.
Meie üllatuseks on töötajaskonnast suur osa eestlased. Peale minu ja Triini on seal veel oma 12 eestlast. Rääkisime ka muidugi juba juttu ning nagu ikka - maailm on väike ja leidsime ka ühiseid tuttavaid.
Meie ginnis/tehaseruumis on tegelikkuses koos 2 erinevat ginni, mis töötavad üksteisest sõltumatult. Seepärast meil siis niipalju inimesi ka töötab, et vaja ju kahte tiimi inimesi ning nii päeva kui ka öövahetuseks. See peaks olema Austraalia üks suurima võimsusega cottoni gin.

Üldiselt räägiti meile terve päeva tööohutusest nagu ikka uuele tööle asudes. Eraldi oli õpetus, et kuidas kustutada tulekahjusid, kuna puuvill on väga kerge süttima. Saime korra teha ka tiiru tehases, aga kuna töö hetkel veel ei käi, siis polnud meil seal suurt midagi teha ega vaadata. Selle vea saame parandada juba homme, kui lähme ja saame omal käel ka proovida, et mis tööülesandeid vaja teha. Igatahes tundub algavat täitsa põnev ja uudne kogemus.

Päris tihti juhtub erinevaid põlenguid, ükskord näiteks lõi välgunool puuvillapalli sisse ning osa neist põles maha või sai kahjustada.

Kaunis!

Täpsemalt meie töö kohta saan kirjutada juba edaspidi, kui juba ise midagi teame :)

Avastasin just, et olen Aussis viibinud juba 16 kuud. 8 kuud on viisast veel järgi, millest 4 kuud veedame arvatavasti nüüd siin Narrabris ning edaspidine veel veidi lahtine, kuigi veidi reisida tahaks ja arvatavasti ka taas Graincorpi tööle raha teenima...

Bye!

Teie Katu

Narrabris kohal

Hei!

Mis siis vahepeal toimunud on?
Sydneys veedetud 2 lühikest päeva möödusid toredalt ja meeleolukalt. Olin seal koos Griffithis tuttavaks saanud eestlastega. Neljapäeva õhtul käisime koos Sydney Eesti Majas, kus oli kohal päris palju eestlasi ning seal sai osta head-paremat eestimaist sööki-jooki. Sõin muidugi valget šokolaadi mustikatega :) Hiljem läksime Sydney ühte populaarseimasse ööklubisse Ivy. No see alles oli koht! Klubi oli läbi kolme suure korruse, viimasel pidi asuma bassein, aga see oli sel korral vist kinni. Neljapäeva õhtuti on tasuta sissepääs, mis tähendas et inimesi oli väga-väga palju ja liikumis-ning tantsuruumi vähe. Ostsime ka ühe joogi. Mahlaklaasi suuruses klaasis õlu maksis 8 AUD! Vääga kallis.

Meie peolised

Rahvamass Ivy-s

Värvide mäng

Reede päeval otsustasin minna külastama Meremuuseumi, mis osutus olevat väga informatiivseks ja ägedaks kohaks. Viibisin seal üle 2 tunni ja ikka ei jõudnud kõike läbi käia ja vaadata. Küll sain aga ringi uudistada hävituslaeval ja allveelaeval.

Allveelaev

Vaala suu :D

Vaal

Griffithisse tagasi jõudes ei olnud enam palju aega, et midagi ette võtta. Pesin pesu, pakkisin asjad, tassisin autosse, jätsin sõpradega hüvasti. Siiski leidsin veel selle paar tundi, et esimest ja viimast korda Griffithi kinos käia. Vaatasime filmi Pompeii, mis mulle väga meeldis.

Pühapäeva varahommikul alustasin siis Griffithist sõitu Hillstoni suunas, et sealt Triin peale võtta. Kell 7 oli alles üsna hämar ning olin teadlik ka võimalikest ohtudest - kängurud teel. Nii see ka juhtus, et üks känguru mulle tahtis küljepealt sisse joosta. Õnneks oli mul piisavalt suur kiirus sees ja väikese kõrvalpõike abil sain temast mööda sõidetud. See oli küll üsna ehmatav kogemus.

Triin sai peale võetud ja meie teekond võis alata. Esimese peatuse tegime Lake Cargelligos, kus jalutasime imelise järve kaldal ja ostsime teepeale ka kohvi. Läbi sai sõidetud ka Condobolinist ning möödusime just Graincorpi platsi kõrvalt, mis tähendab, et nägin oma vana töökohta. Oli hea meenutada küll.

Lake Cargelligo

Teel Parkesi tegime ühe suht planeerimata peatuse kohas, millest olen siin ka kunagi varem kirjutanud ja mida väga olin tahtnud külastada. Selleks oli siis "Utes in the paddock", kus põllu peal oli reas palju kastiautosid ja nimelt nendest oli tehtud kunstiteoseid.

UteZilla

A Man

Emute

Parkesis tegime siis lõunasöögipeatuse. Tahtsin väga sööma minna minu vanasse baari Commercial hotelli, aga sinna jõudes avastasime ukselt sildi, et suletud staff-party tõttu. Sõime siis hoopis tai restoranis. Helistasin ka oma endisele ülemusele ja naljatades kaebasin talle, et no mismõttes mind pole peole kutsutud. :D Andsin siis mõista, et olen juhuslikult Parkesis. Otsisime siis peopaiga ülesse ja sain vanade töökaaslastega paar sõnagi vahetatud enne kui taas Narrabri suunas teele asusime.

Õhtul hämaruse saabudes nägime taas ka känguru, kes just meie auto eest läbi hüppas.
Poole 8 ajal jõudsime lõpuks Narrabrisse kohale. Üle 12-tunnine ja 820 km pikkune reis oli läbi saanud. Olime väsinud, aga ärevil meie uut elukohta uudistama.
Olin mälu järgi GPS-i sisse pannud maja number 8 ja selle järgi maja ka otsisime. Jõudsime aga paraja lobudiku ette, kus sissesõidu tee oli nii üles küntud, et autoga poleks me kuidagi sisse saanud. Maja oli ise ka väga hullus seisus. Olime täitsa kohkunud ja veidi ka hirmul, et kas tõesti oleme me sattunud pettuse ohvriks, kus saadetakse fotod ilusast majast, aga need pole paraku selle maja kohta. Olin ka ühe nädala üüri ju ettemaksuna ära teinud.
Otsustasin korra majaomaniku poolt saadetud sõnumi üle kontrollida ning meie õnneks oli majanumber hoopis 4 ja see juhatas meid väga kena maja ette :)

Meie maja :)

Asusime siis elama eramajja koos majaomanikust vanema prouaga, kes on matemaatikaõpetaja ja ühe 35-aastase mehega. Maja on kena ja korralik, ümber maja on veidi muruplatsi, mida käiakse vahel niitmas. Majas on suur köök-elutuba, vannituba, garaaž, pesumasinaruum ja 3 magamistuba. Olen siiani küll väga rahul. Saame diivanil lebotada ja telekast filme vaadata :) No vähemalt niikaua kuni täistuuril tööle hakkame.

Suur diivan elutoas

Telekas

Minu ja Triini tuba

Narrabri linnas oleme ka veidi ringi jalutanud. Griffithist on ta ikka tükk maad väiksem ja vähem poode, aga hädapärase asja ajab ära küll. Meil on olemas ka suur teater-kino, kus saame vahel meelt lahutamas käia. Esimesel päeval einestasime juba kenas Crossroads hotelli restoranis ning ostsime sooduspäeval 5-dollariga pitsat Dominost. Veidi ikka ägedaid kohti siin on. Nädalavahetuse plaan on minna kohalikku Turisti hotelli peole, Triinu ja Anett käisid siin ja kiitsid :D

Postituse lõpp.

Ilusat päeva,

Teie Katu